Värvide erinevast tajumisest

Umbes 8% meestest ja 0,5% naistest on värvipimedad. Soome-ugri rahvastel leidub seda isegi veel väiksemal protsendil. Enamus värvipimedaid inimesi tajuvad siiski värve, aga teatud värvide impulsid saadetakse neil ajju teistmoodi. Kõige tavalisem värvinägemiskahjustus on punase ja rohelise värvi eristamatus ehk daltonism. Teised nägemiskahjustused puudutavad teiste värvide eristamatust, aga inimesi, kes üldse värve ei näe, on väga vähe.

1980. aastatel leidsid teadlased, et naiste ja meeste silmad on isegi füüsilise ehituse poolest erinevad. Nad leidsid, et umbes üle 50%-l naistest oli ka neljas fotopigment ehk kolvikese tüüp. Algsed uuringud ei näidanud, et neljas kolvikese tüüp oleks kellelegi nägemises mingisugusegi eelise andnud. Hiljem viidi teiste teadlaste poolt läbi uus katse, kus kõigepealt arvutati geneetilise testi abil mitme fotopigmendiga iga osaleja võis olla. Osalejaid oli 64: 23 naisel oli 4 fotopigmenti, 15 naisel 3 fotopigmenti, 22 mehel 3 fotopigmenti ja 4 mehel värvipimedus ehk ainult 2 fotopigmenti. Erinevused osalejate nägemises ilmnesid siis, kui neile anti ette terve värviskaala, millele nad pidid märkima värviklasside piirjooned. Nelja pigmendiga naised leidsid keskmiselt 10 värviklassi, kolme pigmendiga naiste ja meeste vahel ei olnud suurt erinevust, mõlemate keskmine oli 7 värviklassi. Värvipimedad mehed aga leidsid keskmiselt ainult 5 värviklassi.

1997. aastal uuriti Sapir-Whorf’i lingvistilise relatiivsusteooria kehtimist. Et uurida, kuidas keel mõjutab värvide grupeerimist, valiti osalisteks inglise, vene ja tsvana keelt kõnelevad inimesed, sest nendes keeltes erineb põhivärvuste terminite arv. Tulemustes võis näha, et värvid olid suhteliselt sarnaselt grupeeritud, mis rääkis algsele teooriale vastu. Kuid siiski oli mõningaid erinevusi. Tsvana keele rääkijad, kellel on sama sõna sinise ja rohelise jaoks, grupeerisid sagedamini sinist rohelisse värviklassi. Erinevusi oli veel värvigruppide arvus ning ka värvide arvus, mis igasse gruppi paigutati. Selle katse põhjal järeldati, et on olemas nõrk lingvistiline relatiivsus. Seega määrab värvide eristamist teatud määral ka kultuuriline taust.

Professor Israel Abramov viis läbi katse USA keskkooliõpilaste ja tudengite seas. Osalejate nägemine pidi olema korras ehk nad ei tohtinud prille kanda, samuti pidid nad olema vanemad kui 16-aastased. Katses võrreldi naiste ja meeste värvitaju. Osalejatel paluti kirjeldada värve, mida neile värviskaalalt näidati. Tulemused näitasid, et mehed eristasid värviskaala keskel olevaid värve – siniseid, rohelisi ja kollaseid toone – halvemini kui naised. Sellest katsest järeldati, et värvinägemise erinevused naiste ja meeste vahel olid küll väikesed, kuid siiski olemas. Katses leiti, et naised ja mehed omistasid samadele esemetele erinevaid värvuseid.

Erinevalt katsest, kus peeti meeste ja naiste erineva värvinägemise aluseks erinevat fotopigmentide arvu, põhjendas 2012. aastal läbi viidud katse saadud erinevusi meessuguhormooni, testosterooniga. Väidetavalt on testosterooni tõttu meestel aju nägemispiirkonnas 25% rohkem neuroneid kui naistel. Meessuguhormoon mõjutab seda, kuidas aju silmast tulevast informatsioonist aru saab.

Kasutatud allikad:

Nägemise ja värviaistingu tekkimine

Kuidas me näeme värve

Värvide erinevuse nägemine

Värvide grupeerimine

Meeste ja naiste nägemiskeskuste erinevused

Naised ja mehed näevad erinevalt

Pildi viide

Leave a Reply