Taaskasutamine rõivatööstuses

Rõiva- ja tekstiilitööstus, koos jalanõude sektoriga, on märkimisväärne majanduslik jõud maailmas. See on suuruselt viies tööstusvaldkond, kus töötab kuni 40 miljonit inimest üle maailma: neist 19 miljonit töötavad Hiinas, 2,7 miljonit Euroopa Liidus ja 400 000 Suurbritannias (v.a jaemüük) – umbes sama palju kui lennundus- ja autotööstuse sektorites kokku. 

  Riiete valmistamine aga on energiamahukas ning kogu protsessi läbinud rõivas reostab maad ja õhku palju. Näiteks kulub ühe paari teksade valmistamiseks 8000 liitrit vett. Sinna alla kuulub ka materjali värvimiseks kuluv vee hulk, mis pärast protsessi läbimist on äärmiselt mürgine ning keskkonnale kahjulik. Õnneks on sellele lahendus leitud ning on välja töötatud tehnoloogia Dry-Dye, mis ei kuluta tilkagi vett riide värvimiseks.

(Pildi viide)

  Tekstiilitööstuses kasutatakse kahest allikast pärinevat kiudu. Esimene on looduslik kiud, mille alla kuulub palju erinevatest allikatest materjale, peamised on aga puuvill ja vill. Teiseks on sünteetilised kiud, mis on peamiselt naftast pärit, aga on ka looduslikke sünteetilisi kiude. Üks huvitav on Lyocell, mis pärineb puidust.

  Puuvill on taim, mida inimene kasvatab nagu vilja. Tema peamised levikualad on troopika ja sub-troopika. Puuvillast saab väga head kiudu, millest omakorda saab valmistada riiet. 2,4%-il kogu maailma põllumaast kasvatatakse puuvilla, samas kulub puuvilla kasvatamiseks 6,2% kogu maailmas kasutatavast pestitsiididest. Pestitsiidide kasutamisega kaasneb aga põhjavee reostamine ning loodusliku tasakaalu hävimine. Õnneks on maailmas uueks trendiks saamas ökoloogiline puuvill, mille kasvatamiseks ei kasutata toksilisi pestitsiide ning kogu tootmisprotsess on dokumenteeritud. Paljud firmad on võtnud oma toodangusse ainult orgaanilise puuvilla. Isegi näiteks H & M Hennes & Mauritz AB (H&M) on teinud endale väga tähtsaks orgaanilise puuvilla kasutamise. Nad on nimelt maailma juhtivaim firma orgaanilise puuvilla kasutamises.

  T-särgi jõudmine poodi eeldab mitmeid etappe: puuvilla kasvatamine, kiudest riide moodustamine, värvimine, õmblemine ning lõpuks transport. See on äärmiselt ressursimahukas protsess ning ühe särgi ökoloogiline jalajälg on väga suur.  

  Riideid õmmeldakse enamasti suurtes tehastes Aasias. Sealsete tehaste töö- ja tootmisolud on alles hiljaaegu saanud suurt tähelepanu. 2013. aasta 24. aprillil varises kokku tehas Dhakas, kus üle 1000 inimese sai surma. Selle päeva mälestamiseks korraldatakse nüüd iga aasta inside-out päeva, mille käigus kutsutakse inimesi riideid pahempidi kandma, et teadvustada inimestele, kust nende riided pärit on ning mis oludes need riided on valmistatud

(vaata lisaks).

(Pildi viide)

 Eesti disainer Reet Aus, kes valmistas 2014. a laulu- ja tantsupeo särgid, tegeleb tootmises tekkivate jäätmetega. Nimelt, riiete valmistamise eelduseks on suur kangas, millest lõigatakse välja sobivad tükid. Nagu ette võib kujutada, siis ei saa kangast ära kasutada 100%. Selles protsessis tekib jääke üüratult ning need visatakse lihtsalt ära – enamasti satuvad jäägid kas põletusse või prügimäele. Reet Ausil on aga ühe tehasega Bangladeshis kokkulepe, et nendest ülejääkidest õmmeldakse tema disainitud riideid.

 (vaata lisaks)

2013. aastal läks Eestis prügimäele või põletusse 14 000 tonni riideid, see teeb 11 kg ühe elaniku kohta. Aastal 2008 olid samad numbrid 17 000 tonni ja 12,7 kg inimese kohta. Nagu sellest statistikast järeldada võib, on riiete ära viskamine Eestis vähenenud. Samas näiteks Suurbritannias sattus 2013. aastal prügilatesse kuni miljon tonni tekstiilijäätmeid, arvutuslikult kuskil 30 kg elaniku kohta. Olukord on veel hullem Hong Kongis, kus iga päev satub prügilasse 253 tonni tekstiilijäätmeid.  

   Lahendusi, mida kõige selle materjali hulgaga teha on küll erinevaid, aga siiski veel vähe. Eestis on väga populaarne korduvkasutamine, mis tähendab toote kasutamist uuesti samal eesmärgil ja ilma toodet muutmata. Korduvkasutamisega tegelevad poeketid nagu Humana ja Uuskasutuskeskus, kes ise koguvad riideid, sorteerivad need ning siis panevad tagasi müüki. Selline tegevus on ka mujal maailmas küllaltki populaarne. Ehkki see pole parim lahendus, sest riided ei kao kuhugi, pikendab korduvkasutamine toodete eluiga. Lõpuks aga jõuab enamik riidetooteid ikka kas põletusjaama või prügimäele. Nagu alguses kirjeldatud, siis on riidekiud hästi erinevad. See on suureks probleemiks taaskasutuses. 

  Taaskasutus on toote kasutamine teises tootes. Teine toode võib olla ka sarnane algsele, aga materjal millest ta tehtud on, töödeldakse vahepeal ümber. Lahti võetud kiud kaotab aga oma esialgseid omadusi ning uue toote saamiseks on vaja rohkem algmaterjali ehk kasutatud riideid. Selleks, et saada sama liiki kiudusid ühte kohta, kasutatakse enamasti ikkagi inimtööjõudu. Sorteerimiskeskus on olemas Humana Eestil, mis asub Sakus, kus sorteeritakse igapäevaselt umbes tonn riideid. Kiud, mis on tehtud naftast, näiteks polüester, saab 100% taaskasutada. Selleks saadetakse materjal tehastesse, kus kiud sulatatakse üles ning siis toodetakse uus kiud. Puuvilla kiudusid saab ka taaskasutada, aga selleks peab vanadele kiududele uusi juurde segama. Näiteks on Itaalias tehas, mis sellega tegeleb.

(Vaata lisaks)

   Paljud riidefirmad on võtnud endale eesmärgiks muutuda keskkonnasõbralikumaks ning samas ka jätkusuutlikumaks. Näiteid on juba palju ning maailm on muutumas ka kiirmoe suhtes tõrjuvamaks. Rohkem tegeletakse riiete parandamisega ja ostetakse pikema elueaga riideid. On ka olemas üks uus huvitav liikumine – riiete rentimine. Üks Hollandi firma pakub teksapükse rendile. Selle sees on garantiiremont ning tagastamisvõimalus ja ka uute vastu vahetamine. Selline süsteem tagab, et need teksad ei satu prügimäele, sest jõuavad kindlasti müüjale tagasi.

  Nagu näha, siis tekstiili ja rõivatööstust ootavad ees huvitavad ajad. Üha rohkem on hakatud tähelepanu pöörama jätkusuutlikusele ja jäätmete vähendamisele. Lahendusi, mida teha kõigi nende riietega, mis maailmas olemas on, otsitakse igapäevaselt. Üritatakse luua sümbioose teiste tööstusharudega ning ka leida täiesti uusi lahendusi.

Loe edasi

Hapniku avastamine


Teaduses on olnud palju inimesi, kelle tööd pole õiglaselt tunnustatud. Sama kehtib Rootsi keemiku Carl Wilhelm Scheele kohta. Scheele (1742-1786) avastas juba 1772. aastal hapniku, kuid tema teadustöö avaldamine lükkus mõned aastad edasi. Selle ajaga oli üks Briti teadlane, Joseph Priestley (1733-1804), jõudnud samuti eraldada hapnikku. Tema avastused avaldati enne. Scheele eluajal teda hapniku avastamise eest ei tunnustatud. Tänapäeval omistatakse avastuse au enamasti kas ainult Priestleyle või Scheelele ja Priestleyle mõlemale.

Viisid, kuidas need teadlased hapniku õhust eraldasid, on erinevad. Scheele leidis, et hõõguv mangaandioksiid eraldab mingisugust gaasi. Ta püüdis selle väiksesse kotikesse ja kutsus seda „tuleõhuks“, sest gaas tekitas kokkupuutel kuuma tuhaga vägevaid sädemeid. Reaktsioonivõrrandina näeb Scheele eksperiment välja säärane:

2 HgO(s) 2 Hg() + O2(g)

Joseph Priestley märkas juba 1771. aastal, et suletud purgis olev hiir kukub ühel hetkel kokku. Hiir aga suutis toibuda, kui Priestley piparmündioksa purki libistas. Ta taipas, et piparmünt teeb midagi, et õhku värskendada. Sellest avastusest kirjutas ta oma sõbrale Benjamin Franklinile, kus ta väljendas lootust, et tema avastusele tuginedes võiksid inimesed lõpetada nii paljude puude maha raiumise.

Joonis 1. Priestley katsed hiirtega.

 Hapniku eraldas Priestley esmakordselt 1774. Aastal, kui ta kasutas suurt kumerläätse, et suunata päikesevalgus elavhõbeoksiidi tükile. Ta täheldas, et eralduv gaas on „tavalisest õhust“ 5-6 korda parem. Priestley leidis, et tuli põleb selles gaasis palju paremini kui tavatingimustes ning hiir on suuteline elama vähemalt neli korda kauem. Priestley proovis ka ise hapnikku hingata ning kirjeldas, et tema hingamine muutus selle tagajärjel väga kergeks ja vaevatuks.

Hapniku avastamine võimaldas teadlastel mõista rakuhingamist ja fotosünteesi, mis on ühed elu alustalad. Lisaks on hapnik väga oluline kemikaalide ja metallide tootmisel kui ka meditsiinis. Avastus võimaldas kõikides nendes valdkondades edasist arengut.

Kasutatud allikad:

Joseph Priestley

Hapniku avastamisest

Lühike ülevaade hapniku avastamisest

Joseph Priestly ja hapniku avastamine

Loe edasi