Sulelised ja nahksed lendurid

Esmapilgul tundub, et lindude ja nahkhiirte tiivad töötavad ühtemoodi ning on mõeldud samaks otstarbeks – lendamiseks. Jah, õhus liikumiseks on nad tõesti, kuid nende kahe lennustiili detailides on omajagu erinevusi.

Tiiva ehitus

Nagu inimeselgi on ka nahkhiirtel ja lindudel sarnased luud õla- ja käsivarres, kuid erinevused on käelaba osas. Inimese karpaalluud (randme luud) on veel sarnased teisele kahele lendajale, kuid faalanksid (sõrmede luud) on erineva pikkusega. Kõigil kolmel on sarnane ehitus 1. sõrme luudel, kuid mida edasi seda pikemaks venivad nahkhiire luud võrreldes teise kahega. Kui linnul on luud vaid tiiva ühte serva mööda peast tiiva otsani, siis nahkhiirte luud moodustavad justkui võrgu, mis ulatub läbi pea terve tiiva ja võimaldab neil lennates teha teistsuguseid liigutusi. Lisaks on nahkhiirte tiiva osa palju paindlikum kui lindude sulgkate. See võimaldab neil tiibu justkui murda, nagu meie saame oma sõrmi painutada, aga lindude tiivad on pea koguaeg liikumas ühel pikal sirgel. 

Nahkhiirte tiivad on palju õhemad ja kergemad ning seetõttu ka õrnemad, kuid väiksemad rebendid on võimelised taastuma ja paranema. Lisaks on tiibade pind tihedalt kaetud kompimisvõimeliste retseptoritega.

Kumb lendab paremini?

Kasutades sellist tehnikat nagu PIV (particle image velocimetry) genereerisid teadlased pildi sellest, kuidas lindude ja nahkhiirte tiivad ruumis liiguvad, paigaldades neile retseptorid. Võrdluses selgub, et lindude tiivalöök on efektiivsem edasiviija, kuid nahkhiirte paindlikud tiivad võimaldavad neil saada vähema energiaga võimsam tõstejõud.

Öise eluviisiga nahkhiired kasutavad lendamisel ja jahipidamisel kajalokatsiooni. Kui nahkhiir saab liigikaaslaselt näiteks löögi pähe, viib see ta tasakaalust välja ning terve keha kallutub küljele. Lindudel aga ei avalda selline tiivalöök mingit mõju ja nad keeravad ehk pea vaid korraks kõrvale, kuid jätkavad rahulikult lendamist.

Manööverdamine

Vastukaaluks lindude rahulikule ja liuglevale lennule on nahkhiired kohastunud kiireteks ja järskuteks pööreteks keerukates õhulabürintides. Erinevalt enamustest lindudest suudavad nahkhiired õhus kohapeal hõljuda ning võivad suurel kiirusel lennates teha järsult pöörde, et kinnituda pea alaspidi kuhugi puhkama. Kuidas on see võimalik? Geofrey Spedding avastas oma uuringutega, et kui nahkhiired oma tiivad alla löövad tekib ülemise serva ette õhu pööris, mis võimaldab neil jääda paigale. Nii teevad ka putukad, kuid varasemalt arvati, et nahkhiired on liiga suured tegemaks sama.

Lennunduse esiisad

Kust sai lendamine alguse – kas see arenes maa peal kõndivatest kahejalgsetest üles taeva poole või puudel kõlkuvatest eellastest alla maa poole?

Kahjuks ei ole seda võimalik välja selgitada ning olulisem ongi mõelda, et miks see areng aset leidis. Lindudele ja käsitiivalistele eelnes veel Pterosaurus, keda algul peeti natuke ebaõnnestunud katseks lendamise osas. Pterosauruse puhul on olemas tõendid “alt üles” arengu kasuks ning eksisteerib sarnasus praeguste tiivaliste anatoomiaga. Olenemata nende nõrgast oskusest õhus liikuda, tegid nad seda siiski. 

Stiilinäited

Lindude esivanemaks on Archaeopteryx ehk ürglind, kes sarnaneb küll paljuski oma ehituselt hoopis roomajale, aga on hilisemate uuringutega kinnitatud siiski linnuks. Käsitiivaliste seltsi esindajate nahkhiirte päritolu on aga siiani täpselt selgitamata. Kõige tõenäolisemalt on nad evolutsioneerunud lendavate leemurite taolistest loomadest.

Nahkhiir


Lind:

1. Mille abil orienteeruvad nahkhiired ruumis?
a) Nad tekitavad heli ning kuulavad selle tagasipõrkumist pindadelt.
b) Ringi vaatamise abil.
c) Tiibadel asuvate tunderetseptorite abil. 

2. Miks saavad nahkhiired oma tiibu painutada ja kõverdada kuid linnud mitte?
a) Sest neis pole luid.
b) Sest nad on tugevamad.
c) Sest nahkhiirte elastne nahk ja ulatuslikum luustik võimaldavad paremat kontrolli liikumise üle. 

3. Keda meenutab vanim käsitiivaliste eellane?
a) Lendavat leemurit
b) Batmani
c) Lendoravat 

Vastused: 1-a, 2-c, 3-a

Leave a Reply