Silma ehitus

Silma on võimalik jagada kolmeks:

  1. väline kest ehk fibrooskest,
  2. soonkest,
  3. sisemine kest ehk võrkkest (joonis 1).

Fibrooskest koosneb kõvakestast ehk skleerast, mis annab silmale valge värvuse, kattes tervet silma, kui ka sarvkestast, mis on läbipaistev „kuppel“ silma peal. Sarvkesta ülesandeks on silma siseneva valguse fokuseerimine ja edasi saatmine. Sarvkesta taga asub vikerkest, mis koos ripskehaga kuulub soonkesta ehitusse. Vikerkest reguleerib silma sisenevat valguse kogust, lubades pimedas rohkem ja valges vähem valgust silma. Sellest tuleneb ka pupilli laienemine ja kokku tõmbumine. Pupilli tööd juhivad sulgurlihas ja laiendajalihas.

Ripskeha osadeks on lääts ja ripslihased, mis asetsevad pupilli taga. Ripslihased muudavad läätse kuju, et valgus võrkkestale ehk reetinale selgelt koonduks. Lääts on nõgusa kujuga siis, kui vaadatakse kaugel asetsevaid või kumera kujuga, lähedalolevaid objekte. Edasi liigub valgus läbi klaaskeha, milles asuvad veresooned, mis võrkkesta toitainete ja hapnikuga varustavad ning sellest jääkaineid eemaldavad.

Kui valgus on sarvkestast, pupillist, läätsest ja klaaskehast läbi tunginud, siis koondub ta võrkkestale, mis on silma kõige sisemine kest. Siin asuvad miljonid nägemisrakud, mida on võimalik jagada kaheks: kolvikesed ja kepikesed. Kepikesed moodustavad 94% nägemisrakkude hulgast ja kolvikesed ainult 6%.

Kepikesed eristavad musti ja valgeid värve ning asuvad enamasti võrkkesta äärtes, moodustades perifeerse nägemise. Enamus kolvikesi on see-eest tihedalt koos kollatähnis, mis asub täpselt pupilli vastas, ning seetõttu keskenduvad need tsentraalsele nägemisele (joonis 2). Kuna kolvikesed võtavad vastu informatsiooni detailide ja värvide kohta, siis on tsentraalne nägemine selgem ja värvilisem kui perifeerne. Et kolvikesed suudaksid oma tööd teha, on neil vaja palju valgust. Kepikesed on neist valgustundlikumad ja seetõttu näeme me hämaras värvitult ja vähem detailsemalt.

Joonis 2. Kepikesed asuvad peamiselt võrkkesta äärtes, aga enamus kolvikesi on koondunud võrkkesta keskele ehk kollatähni.

Iga nägemisrakk on ühenduses närvikiuga. Kõik närvikiud kokku moodustavad nägemisnärvi, mis on ühenduses ajuga. Nii kolvikesed kui ka kepikesed muudavad valguselt saadud informatsiooni elektriliseks impulsiks, mis nägemisnärvi kaudu ajju transporditakse. Ajus tegeleb värvide nägemise ja tõlgendamisega kuklasagar (joonis 3). Inimese silmad on täielikult välja arenenud 5. eluaastaks. Järelikult hiljem tekkinud muutused nägemises on pigem seotud kas kultuurilise aspekti, haiguste või vananemisega.

Joonis 3. Aju ehitus, millel on punaselt märgitud kuklasagara asukoht, mis on nägemiskeskuseks.

Kasutatud allikad:

Silmamuna [30.01.2013]

Silma ehitus [28.01.2013]

Silma ja nägemise areng [02.05.2013]

Leave a Reply