Liigiteke


Liik 
(bioloogiline definitsioon)- organismirühm, kuhu kuuluvad reaalselt või potentsiaalselt ristuvate looduslike populatsioonide esindajad.

Liik (morfoloogiline definitsioon)- organismirühm, mis erineb anatoomiliste tunnuste poolest kõigist teistest organismirühmadest.

Uute liikide tekke eelduseks on see, et populatsiooni isendite või erinevate populatsioonide vahel tekib paljunemisbarjäär, mis takistab geenivoolu. Sellise barjääri tekkimiseks on mitmeid võimalusi.

Darwini teooria järgi:

Sümpatriline liigiteke tähendab liigiteket geograafilise isolatsioonita populatsioonide vahel (Joonis 1). See võib tekkida juhul, kui osa populatsioonist õpib kasutama uut tüüpi ressurssi ehk neil tekib uus ökoloogiline nišš (nt uus elupaik või muutused toidulauas).

Näiteks õpivad mõned ühe putukaliigi esindajad toiduks tarvitama uut liiki taime.

Darwin uskus, et ühe liigi erinevatel rühmadel võib olla erinev kohastumisvõime. Näiteks ühe konnaliigi üks rühm on harjunud sööma üht tüüpi kärbseid ning teine rühm on harjunud sööma teist tüüpi kärbseid. Kui saagi püüdmine toimub erinevalt (üks püüab palaval keskpäeval, teine aga jahedamal ajal ), tekib lõpuks kaks või enam käitumiselt erinevat rühma, kes omavahel enam ei paaritu.

Seejuures on tähtis teada, et darwinismi järgi põhjustab looduslik valik adaptsiooni, mitte eristumist ennast. See, et ühest liigist eristumise teel tekkinud uued liigid omavahel ei paaritu, pole reegel. Taimede puhul on sageli märgatud seda, et paljunevad suguluses olevad taimed. Nii tekivad hübriidid, kes on enamasti viljatud.

Darwiniga samal ajal elanud saksa kirjaniku Moritz Wagneri teooria järgi põhjustab geenivoolu peatumist ning seega uute liikide tekkimist geograafiline isolatsioon (meri, mäestik, kõrb, liustik, inimtegevus, jõgi jne). Kui uue liigi teke on põhjustatud geograafilisest isolatsioonist, nimetatakse seda allopatriliseks liigitekkeks (Joonis 1). Selline eristumine võib toimuda nii kiiresti ( nt 20 000 aastat) kui ka väga aeglaselt. Iga populatsioon kohaneb uute tingimustega erinevalt, mis aja jooksul põhjustabki geenivoolu peatumist nende populatsioonide vahel.

Näiteks on Lõuna- ja Põhja-Ameerika vaheline maakitsus ainult ligikaudu 3 miljonit aastat vana. Enne seda oli seal meri, kus elas 15 liiki krevette. Peale maakitsuse tekkimist on aga läänepool 15 krevetiliiki ning teiselpool, idakaldal samuti 15 liiki krevette. Nad ei ole aga enam samadest liikidest.

Kui Darwin uskus et liigi sees olevad populatsioonid on selgelt eristatavad, siis 1940ndatel, kui hakati uurima koos nii evolutsiooni kui ka geneetikat, jõuti selgele arusaamale, et ühe liigi populatsioone võib vaadelda kui kogu selle liigi genofondi osasid. Iga populatsioon erineb natuke oma geenide poolest teistest ning kui geenivahetus on isolatsiooni tõttu takistatud, võib ühes populatsioonis olla mingi geeni alleeli esinemine väga haruldane, samas kui teises võib see juhuvalimi tõttu olla väga tavaline.

Joonis 1. Vasakulpool on näha allopatrilist liigiteket ning paremal sümpatrilist liigiteket.

Peripatriline liigiteke on allopatrilise liigitekke erijuht, uue liigi arenemine saab alguse väikese arvu isendite rändest (Joonis 2).

Hea näide peripatrilisest liigitekkest on näiteks jääkaru liigi evolutsioneerumine pruunist karust.

Parapatrilise liigitekke puhul kujuneb uus liik üksteisega külgnevatest populatsioonidest, mis pole täielikult isoleeritud, erinevused kujunevad põhiliselt populatsioonide äärealadel (Joonis 2).

Näiteks võib selline liigiteke esineda taimeliigil, mille areaal on väga erinevate kliimade piirialadel. Sellise keskkonnaerinevuse tõttu võivad taimed hakata erineval ajal õitsema ning seetõttu ei saa nende vahel enam järglasi tekkida.

Joonis 2. Vasakulpool on näha näidet peripatrilist liigitekkest ning paremalpool parapatrilisest.

Kasutatud allikad: 

Evolutsioon

Liigiteke

Liigiteke

Leave a Reply