Kuidas me värve näeme ja tajume

Inimese silmad on tundlikud väga väikesele elektromagnetlainete skaala osale – 380-780 nanomeetrit (nm). See hõlmab endas värve lillast punaseni. Väljaspool seda lainepikkuste skaalat ei ole inimene võimeline elektromagnetlaineid tajuma nähtava valgusena (Joonis 1).

Joonis 1. Optiline spekter, millel on värvidele vastavad lainepikkused märgitud nanomeetrites.

Kõige lühema lainepikkusega värvus, mis on inimesele nähtav, on lilla. Selle lainepikkuseks on 380-455 nm. Sellele järgneb sinine värvus lainepikkusega 455-492 nm, roheline (492-577 nm), kollane (577-597 nm), oranž (597-622 nm). Kõige pikema lainepikkusega inimesele nähtav värviklass on punane, mille lainepikkuseks loetakse tavaliselt 780-622 nm.

Isaac Newton leidis, et värv ei ole esemete sees olemas, vaid et esemed peegeldavad ja neelavad värve ning meie näeme eset sellise värvina, mida ese tagasi peegeldab. Näiteks ei ole õun punane, vaid õun peegeldab valguse lainepikkuseid, mida meie aju punasena tõlgendab.

1666. aastal tegi Newton katse, kus ta lasi valguskiirel läbi prisma paista ja nägi, et valgus muutus prismas vikerkaareks. Sellest ta järeldas, et valget värvi paistev ese peegeldab kõiki inimesele nähtavaid värve. Must värv on aga värvi puudumine ehk see, kui ese kõiki värve neelab.

Kuidas me siis värve näeme? 1965. aastal avastati, et kolvikesi on kolme sorti: L-kolvikesed, M-kolvikesed ja S-kolvikesed. L-kolvikesed on tundlikud pikema lainepikkusega valgusele ehk punakatele toonidele, M-kolvikesed keskmise ehk roheka ja S-kolvikesed lühikese lainepikkusega kiirgusele ehk sinakatele toonidele.

Kui meie silma peegeldub punakas valgus, lainepikkusega umbes 750 nm, siis stimuleerib see kõige rohkem L-kolvikesi, natukene M-kolvikesi ja väga vähe S-kolvikesi. Kolvikestelt saadetakse info ajju ning aju tõlgendab, et see ese, mis valgust peegeldas, on punane. 64% kolvikestest on L-kolvikesed, 32% M-kolvikesed ja 2% S-kolvikesed. Protsendid on ebavõrdsed, kuid see ei peaks mõjutama kuidagi seda, kui hästi või halvasti me teatud värve näeme. S-kolvikesi on kõige vähem, kuid nad on ka kõige valgustundlikumad. Siiski on leitud, et inimsilm tajub rohkem värvivariatsioone soojades ehk pikemate lainepikkustega värvides kui jahedamates ehk lühemate lainepikkustega värvides, mis võib olla sellisest eelnevalt väljatoodud jaotusest tingitud. Pigem näeme me taevast sinisena mitte lillana, sest meie silm on sellele värvile tundlikum.

Võib öelda, et nägemine töötab kõigil ühtemoodi, kuid siiski ei ole silmadega tajutav maailm kõigile samasugune. Selleks on nimetatud kolme põhjust: silmade erinev tundlikkus, sünesteesia ehk aistingute segunemineja värvide tõlgendamine kogemuse põhjal.

Kasutatud allikad:

Värvide lainepikkused

Kuidas me värve näeme?

Kolvikesed

Värviaistingu mõju inimesele

Leave a Reply