Kaasasündinud ja omandatud refleksid


Nii loomadele kui inimesele on omane ärritusele reageerimise võime. Vastust ehk reaktsiooni väliskeskkonnast või sisekeskkonnast tulevale ärritusele nimetatakse refleksiks. Reflekse esineb kahte tüüpi – tingimatud ja tingitud refleksid.

Tingimatu ehk kaasasündinud refleks on kaasasündinud võime reageerida ärritusele. Ärritusest annab märku elektriline impulss, mis liigub mööda närvirakke, kuni jõuab kesknärvisüsteemi (enamasti seljaajju). Impulss kandub sealt edasi motoorsetesse närvirakkudesse, mis viivad impulsi omakorda edasi lihastesse ja toimub reaktsioon ärrituse suhtes. Alles seejärel jõuab info toimunust peaajju, st aistingut ja sellele järgnenud liigutust tajutakse alles pärast juhtunut. Tingimatut refleksi esilekutsuv impulss ei läbi peaaju, reageerimiskeskus asub seljaaju hallaines. Tingimatud refleksid aitavad kiiresti reageerida hädaolukorras.

Joonis 1. Refleksikaar.

Tingitud ehk omandatud refleksid omandatakse elu jooksul, näiteks käitumisrefleksid, sh liigutusvilumused (käimine, jooksmine, ujumine). Selliste reflekside kujunemine algab pärast sündimist ja kestab kogu elu. Retseptoorne närv toob impulsi meeleelunditest ja motoorne närv viib käsu edasi lihastele. Sellisel juhul liiguvad impulsid lisaks seljaajule ka peaajust läbi. Tingitud reflekse juhib peaajuaju, mille talitus on seotud erinevaid liigutusi üksteisega täpselt kooskõlastavate refleksidega.

Väsinuna on raske uusi tingitud seoseid luua. Ka mingisse tegevusse väga süvenenuna ei õnnestu tavaliselt tekitada tingitud refleksi teisele tegevusele, st ei olda võimelised üldjuhul täitma mitut käsku korraga. Tingitud refleksid on suhteliselt ebapüsivad ja närviteed, mida mööda impulsid kulgevad, kujunevad elu kestel.

Bioloogilise tähenduse põhjal liigitatakse tingitud reflekse järgmiselt:

1) kaitserefleksid, mis on suunatud ohu vältimisele;
2) toiterefleksid, mis kindlustavad toidu hankimise ja ümbertöötamise;
3) orienteerumisrefleksid, mille abil organism reageerib uutele oludele;
4) refleksid, mis kindlustavad keha asendi ja liikumise ruumis;
5) sugurefleksid, mis tagavad soo jätkamise.

Haigutus on tingimatu refleks. Haigutades hingab inimene õhku sisse, tema trummikile venib, ja sellele järgneb pikk väljahingamine. Haigutamist seostatakse väsimuse, stressi, stimulatsiooni vähesuse, ka igavusega. See on üks inimese veidramaid talitlusi. Öeldakse, et haigutamine võib olla nakkav, ning see juhtub, kui inimene näeb teisi haigutamas, kuuleb haigutust, võib räägib telefonis kellegagi, kes parasjagu haigutab. Ühe teooria järgi inimene haigutab, kui tema veres on suurem hulk süsihappegaasi ja tal on hapnikku vaja. Samas näitavad teised uuringud, et haigutamine vähendab hapniku omastamist. Veel üks teooria väidab, et haigutamine on inimese viis ajutemperatuuri kontrollimiseks. On välja pakutud, et haigutus võib kas vähendada või suurendada aju vererõhku. Seda teooriat toetab fakt, et inimesed tunnevad vajadust haigutada, kui nad on maapinna suhtes palju tõusnud või langenud. Veel üks oletatav haigutamise põhjus on soov oma lihaseid venitada.

Oled sa kunagi mõelnud sellest, kuidas inimesed on võimelised oma pead vasakult paremale liigutama ja siiski oma fookust visuaalsetel piltidel hoidma? Vestibulaar-okulaar refleks on inimese tingimatu refleksliigutus, mis silma võrkkestal olevat pilti stabiliseerib. Tänu sellele refleksile tekib kiire silmaliigutus vastupidises suunas pea liikumisele. Inimestel, kelle vestibulaar-okulaar refleks on kahjustunud, ei suuda tavaliselt lugeda, sest väikesed pea liikumised muudavad teksti uduseks. See refleks töötab ka täielikus pimeduses ja siis, kui silmad on kinni. See on üks inimkeha kiirematest refleksidest. On arvutatud, et silmaliigutused järgnevad pealiigutustele vähem kui 10 millisekundi järel. Etanooli tarbimine võib vestibulaar-okulaar refleksi toimimist segada, vähendades märkimisväärselt nägemisvõimet. Mida suurem joobeaste, seda udusem on nägemine. Seetõttu on joobes olles väga ohtlik autot juhtida.

Leave a Reply