Antikeha ehitus ja selle seos funktsionaalsusega

Antikeha (ehk immuunglobuliin, lühendatult Ig) on valk, mis mängib olulist rolli meie immuunsüsteemis. Antikehi toodavad lümfisõlmedes aktiveeritud vereplasmarakud ehk B-lümfotsüüdid. B-lümfotsüüdid seonduvad immuunvastust esile kutsuva võõrkehaga (antigeeniga), milleks võib olla näiteks viirus või bakterirakk, ning vajadusel teevad selle eri meetodite abil kahjutuks. (Antigeeni mõiste lahtiseletatuna tähendab justkui antikeha generaatorit või antiekeha tootjat.)

Joonis 1. Antikeha ehitus.

Joonis 2. Antikeha ruumiline mudel. Sinisega on märgitud rasked ahelad ning roheka värviga kerged ahelad.

Antikeha on Y-kujuline. See koosneb kahest identsest kergest polüpeptiidahelast ning kahest identsest raskest polüpeptiidahelast. Ahelad on omavahel ühendatud disulfiidsildadega. Viimased on vajalikud, et antikeha oleks „painduvam“, mis mõnel juhul tuleb abiks antigeenile seondumisel.

Antikeha ehitust võib jaotada ka teisiti – konstantne ja varieeruv piirkond. Konstantne piirkond on ühte tüüpi antikehadel ühesugune. Kui kategoriseerida antikehi konstantse piirkonna järgi, siis on neid inimestel viit eri tüüpi: IgA, IgG, IgE, IgD ja IgM. Näiteks meie kõigi IgE antikehad omavad samasugust konstantset regiooni. Seevastu, nagu nimigi vihjab, on eri antikehade varieeruvad piirkonnad väga erinevad. Just varieeruv regioon määrab antikeha võimet seonduda konkreetsele antigeenile. Üks varieeruv regioon koosneb ühest raske ahela jupist ning ühest kerge ahela jupist. Igal antikehal on kaks varieeruvat piirkonda ehk siis kaks piirkonda, kuhu külge saavad seonduda antigeeni spetsiifilised regioonid (epitoobid).

Varieeruvas regioonis on omakorda spetsiifilisemad alad, ligandid või silmused, mis määravad antikeha võime seonduda mingile konkreetsele antigeenile. Neid alasid nimetatakse CDR-ideks ehkkomplementaarsust määravateks piirkondadeks. CDR-id on antikehade kõige varieeruvamad piirkonnad. Antikeha CDR-id peavad olema ruumiliselt õiges positsioonis ning komplementaarsed antigeeni epitoobi suhtes selleks, et antikeha oleks võimeline vastavale antigeeni epitoobile seonduma.

Joonis 3. Antikeha ehitus, kus üleval on välja toodud CDR-id.

Igal ahelal on kolm CDR-i. See tähendab, et antikeha üks varieeruv ala koosneb kolmest raske ahela ja kolmest kerge ahela CDR-ist. Kokku on antikehal 12 CDR-i.

Antikeha konstantse regiooni tüüp vihjab sellele, kust võib vastavat antikeha organismis leida või mis ülesandeid vastav antikeha täidab. Näiteks IgA on peamiselt limaskestades – muuhulgas seedeelundkonnas ning hingamisteedes. IgG antikehad on aga põhilised immuunvastuse tekitajad kehasse tunginud patogeenide vastu.

Loe edasi

Amüotroofne lateraalskleroos (ALS)

Hiljuti on palju tähelepanu saanud „Jäänõu väljakutse“ (inglise keeles Ice Bucket Challenge). Väljakutse lasta endale jäist vett peale valada, on vastu võtnud ka paljud välismaa ja Eesti kuulsused, näiteks USA president Obama, laulja Selena Gomez, Eesti peaminister Taavi Rõivas ja laulja Tanja Mihhailova. Kahjuks on veidi varju jäänud kogu väljakutse põhjus: inimeste seas teadvustada rasket haigust amüotroofset lateraalskleroosi ja kutsuda inimesi üles selle ravivõimalusi uuriva teadustöö jaoks annetama.

Mis on ALS?

Amüotroofne lateraalskleroos, tuntud kui ALS ja Lou Gehrigi tõbi, on motoorsete närvirakkude taandarenemine kogu närvisüsteemis, mis mõjutab närvirakke pea- ja seljaajus. Haigust iseloomustab motoneuronite (motoneuronite ülesanneteks on liikumise ja hingamise tagamine) kahjustus. Motoneuronid ulatuvad peaajust seljaajju ning sealt edasi lihasteni kogu kehas. Järkjärguline motoorsete närvirakkude taandareng põhjustab lõpuks nende surma ning selle tulemusel, ei saa aju enam muskleid kontrollida, sest närvirakud ei saa lihaskiududele saata impulsse, mis tagavad lihaste liikumise.

ALSi tulemuseks on lihaste kõhetumine ja nõrkus. Lisaks võib liigutusi kontrollivate ajuosade lisakahjustuste tõttu tekkida halvatus. Haigus on sagedasem meeste seas ning 50-70 aastatel inimestel on suurem risk haigust põdeda. ALS-i esinemissagedus meeste hulgas on 1:15 000-st ja naiste hulgas 1:50 000-st. Haiguse põhjused on teadmata. 5-10% juhtudest on tegemist pärilikkusega.

Sümptomid

Esmased sümptomid on lihasnõrkus, tavaliselt labakäte ja -jalgade nõrkus ning ka kõne- ja neelamishäireid. Kui lihas ei saa enam impulsse närvirakkudelt, hakkavad need kõhetuma, mille tõttu näevad jäsemed kõhnemad välja. Tihti esinenb ka jalakrampe ja väikeste lihaseosade tõmblemist. Täheldatud on veel lihasnõrkust, millega ei kaasne valusid. Enamikul ALSi haigetest ei esine silmatorkavaid kõne- ja neelamishäireid.

Haiguse kulg

Väga tihti süvenevad ALSi patsientidel haiguse sümptomid kiiresti: kõndimine ning käte ja jalgade kasutamine muutub üha raskemaks. Järkjärgult muutub kõne monotoonseks ja ebaselgeks ning lõpuks jääb haige tummaks. 1-2 aasta jooksul võivad nad jääda ratastooli ning paljud patsiendid surevad 3-5 aasta jooksul kopsupõletiku või hingamislihaste nõrkuse tagajärjel.

Sümptomite leevendamine

Tänapäeval osatakse leevendada sümptomeid, mitte aga haigust välja ravida. ALSil on mitmeid erinevaid vorme ja 20%-l juhtudest on tegemist healoomulise haigusega ja haige eluiga on pikem. Ravimite abil saab leevendada lihaste krampe ja kontrollida süljevoolu. Patsientidele, kellel on raskusi neelamisega, paigaldatakse toitesond. Need, kes kannatavad alatihti lämbumistunde all, kasutavad tihti kaasaskantavat hingamisaparaati. Neile, kes on kaotanud kõne- ja kirjutamisvõime, on suhtlemisabina saadaval elektroonilised vahendid.

Loe edasi

Alküünidele nimetuste andmine ja valemite koostamine


Alküünid

Alküünid on süsivesinikud, kus süsiniku aatomite vahel on vähemal üks kolmikside.

Toodud on orgaaniline ühend, kus kahe süsiniku vahel on kolmikside. Pane kindlasti tähele, et süsinikul on neli sidet ehk neli „kriipsu“.

Valemite koostamine

Kõige lihtsamaks alküüniks on etüün, mida kasutatakse näiteks keevitamisel, kuna etüün-hapniku leegis tõuseb temperatuur 3000 °C-ni.

Pikemate ahelate korral tuleb arvestada, et kindlasti ei saa ühel süsinikul olla kahte kolmiksidet.

Kõrvalahel ei saa olla kohe selle süsiniku küljes, kus on kolmikside. Meie näites vasakult poolt teine süsinik omab juba nelja sidet. Viiendat sidet ta juurde võtta ei saaks.

Alküünidele nimetuste andmine

Alküünidele nimetuste andmisel kehtivad varasemalt õpitud reeglid. Kolmiksidet tähistab nimetuse lõpus liide –üül, mis kirjutatakse samasse kohta võrreldes alkeenidega.

Alküünidele nimetuse andmist vaatame näite varal, mis sisaldab kõrvalahelaid ja kordseid sidemeid.

  1. Esmalt tuleb kindlaks teha funktsionaalrühmad, kuna see määrab paljudel juhtudel, kust otsast tuleb süsinikahelat hakata nummerdama. Meie näites on kaks kolmiksidet ja üks kaksikside.
  2. Nummerdame peaahela nii, et kaksik- ja kolmiksidemed saaksid võimalikult väikese numbri.
  3. Teeme kindlaks kõrvalrühmad ja nende asukoha. Kokku on meil kolm erinevat kõrvalrühma.
  4. Nimetuse andmist alustame kõrvalrühmadest ja arvestame tähestikulist järjekorda  5-etüül-5-kloro-3-metüül
  5. Paneme kirja peaahela pikkuse  5-etüül-5-kloro-3-metüülokt
  6. Viimasena paneme kirja kordsete sidemete asukohad ja tunnuslõpud. Kirja panekul arvestame tähestikulist järjekorda ilma eesliiteta (antud juhul eesliide „di“) 5-etüül-5-kloro-3-metüülokt-3-een-1,6-diüün.

Kordamisharjutus

  1. Vali vastusevariantide seast õige nimetus.
  1. 5-etüül-2,5-dimetüülhept-2-üün
  2. 5-etüül-2,5-dimetüülhept-5-üün
  3. 5-etüül-2,5-dimetüülhept-3-üün

Õige vastus: c

Loe edasi