KES JOOVAD KÕIGE ROHKEM KOHVI? KONTORITÖÖTAJAD, RIIGITÖÖLISED VÕI ETTEVÕTJAD ?

Alusta hommikut kohviga

Tööinimesed vast teavad, et kohvita tööpäeva alustada ei ole mõistlik ega võimalik ning kohvipaus üheskoos kolleegidega on tööpäeva üks parematest osadest. Päeva jooksul tarbitud kohvi kogus on suuresti sõltuvuses aga sellest, millise ameti esindajad me oleme – ning sugugi ei tarbi kõige enam kohvi vaid kontoritöötajad.

Suurbritannias läbi viidud uuringust selgus (mõnevõrra loogiliselt), et kõige suuremad kohvijoojad on stressirikaste ametite esindajad: suurimad kohvisõltlased on ajakirjanikud, kellel on tihedalt kannul politseinikud ja õpetajad. Seejuures selgus, et kõigist 10 000st uuringust osalenust lausa 85% joob päevas vähemalt kolm tassi kohvi ning 70% usub, et ilma kohvita nad oma tööülesandeid hästi teostada ei suudaks. Samuti tuli uuringust välja, et mehed joovad kohvi veidi enam kui õrnema soo esindajad.

Millest aga tuleneb see, et mõni amet eeldab suuremat kohvitarbimist kui teine? Uuringu läbiviijate sõnul võib põhjus peituda nii teatud ametitega kaasas käivast kõrgendatud nõudmistest kui ka hilistest töötundidest, mis on sageli seotud ületöötamise ja töötajate puudusega. Oleme ju kõik kuulnud noortest reporteritest, kes veel hilistel õhtutundidel allikaid kätte üritavad saada, näinud väsinud politseipatrulle öisel ajal söögikohtades keha kinnitamas ning õpetajaid enne koolitundide algust paaniliselt kontrolltöid parandamas. Ehkki stress nende ametite esindajatel on kõrge, annab kohv neile energiat tööülesannetega hakkama saamiseks ning aitab tänu aju serotoniinitaseme tõstmisele ka muremõtetega paremini hakkama saada.

Suurimad kohvitarbijad ametikohtade kaupa on:

  1. Ajakirjanikud ja meediavaldkonna töötajad
  2. Politseiametnikud
  3. Õpetajad
  4. Torulukksepad ja kaubandustöötajad
  5. Meditsiiniõed ja meditsiinitöötajad
  6. Ettevõtete juhtivtöötajad
  7. Telefonimüügi operaatorid
  8. IT-töötajad
  9. Jaemüügi töötajad
  10. Sõidukijuhid
Loe edasi

Viirused


Viirused on väga mitmekesised ja kiiresti muutuvad biostruktuurid, mis asuvad eluta ja elusa looduse piirimail. Elu tunnusteks on näiteks viiruste võime areneda (evolutsioneeruda) ja tõik, et viirused omavad pärilikkusainet – DNAd või RNAd. Samas puudub viirustel rakuline ehitus ja võime iseseisvalt paljuneda – viirused ei suuda paljuneda väljaspool peremeesorganismi, mistõttu parasiteeruvadki nad elusorganismides, tekitades sellega nakatunud organismile tihti suurt kahju, põhjustades isegi surma.

Esimesed kirjalikud teated viirushaigustest on umbes 3500 aastat vanad ja pärinevad Egiptusest. Kahtlemata on viirused tegelikult palju kauem eksisteerinud.

Viiruste ehitus

Enamik viirusosakesed – virionid – meenutavad välisilmelt täispuhutud kerakala – keraja kujuga struktuurist ulatuvad välja valgulised “ogad” – antigeenid (Joonis 1).

Joonis 1. Viiruse ehitus. “Viral Tegument” by Ben Taylor

Keraja kujuga viirused on tavaliselt 20-300 nm läbimõõduga (Joonis 2). See tähendab, et viirused on väiksemad kui bakterid. Leidub ka erandeid: nimelt on kõige suurem viirus suurem kõige väiksemast bakterist.

Joonis 2. Viiruste suuruse võrdlus.

Viiruse sisemuses paikneb pärilikkusaine (nukleiinhape) – DNA või RNA – vastavalt sellele jagatakse viiruseid DNA- või RNA-viirusteks.

Nii RNA kui ka DNA võivad olla ühe- või kaheahelalised. Baktereid nakatavatel viirustel ehk bakteriofaagidel (faagid ei ole keraja kujuga) on üheahelaline DNA (ssDNA ehk single-strand DNA), kuid näiteks herpest põhjustaval viirusel on DNA kaheahelaliselt (dsDNA ehk double-strand DNA). Üheahelaline RNA on puukentsefaliidi viirusel. Kaheahelaline RNA on retroviirustel, kuid ka näiteks gripiviirusel.

Kaheahelalist RNA-d tavaliselt rakkudes ei esine, mistõttu on sellisel kujul RNA olemasolu rakule signaaliks, et haigustekitaja on teda nakatanud. Seepärast peavad dsRNA-d kasutavad viirused ennast raku immuunreaktsioonide eest peitma.

Gripiviiruse dsRNA on iseloomulikult lõigatud kaheksaks segmendiks. See on ka põhjus, miks gripiviirus areneb nii kiiresti – kui kaks erinevat gripi tüve nakatavad sama rakku, siis võib juhtuda, et nad vahetavad üksteisega fragmente. Selle tulemusel võivad tekkida uute tunnuste ja omadustega tüved. Nii on tekkinud enamik ülemaailmselt tuntud gripitüvesid, näiteks palju paanikat tekitanud seagripp.

Pärilikkusainet katab ja kaitseb keskkonna mõjutuste eest valguline kate – kapsiid (Joonis 1), mis koosneb identsetest valkudest, mida nimetataksegi kapsiidivalkudeks. Paljudel viirustel ümbritseb kapsiidi fosfolipiididest koosnev ümbris, mida nimetatakse superkapsiidiks. See moodustub, kui virion võtab rakust väljudes kaasa osa peremeesorganismi rakumembraanist.

Superkapsiidi koostises on ka eelnevalt mainitud antigeenid. Superkapsiid aitab aga neid antigeene peremeesorganismi eest peita. Fosfolipiidne kate isoleerib viirust veelgi enam keskkonna mõjudest. Selle pinnal on ka välja ulatuvad biomolekulid – glükoproteiinid – mis aitavad paremini ära tunda sobivat rakku ja sellesse tungida.

Kui glükoproteiin kinnitub raku retseptori külge, siis on viirus leidnud nakatumisvõimelise raku ning siseneb sellesse. Nakatatava organism seisukohast saab gülkoproteiine väga hästi ära kasutada viiruse paljunemise piiramiseks, kuna need on ka antigeenid. Nii organismi immuunsüsteemi toodetud antikehad kui ka paljud viirusevastased ühendid kinnituvad viiruse antigeenidele. Sellisel juhul ei saa virioni antigeenid enam seonduda raku retseptoritega, mistõttu see virion enam rakku nakatada ei saa. Samuti “mäletab” organismi immuunsüsteem paljusid varasemaid nakkusi ning sama viirus või viiruse tüvi ei suuda teatud aja jooksul enam arvestatavat nakkust põhjustada – organismil on tekkinud mingi viiruse vastu antikehad ehk organism on immuunne.

Nagu eespool kirjeldatud, siis gripi uute omaduste ja võimetega tüvesid tekib juurde suhteliselt kiiresti. Tihti tekivadki uued tüved, kui vahetuvad antigeenide kombinatsioonid. Näiteks on kahe algse tüve antigeenideks glükoproteiinid HA1 ja NA1 (H1N1) ja HA5 NA2 (H5N2). Ristumise tulemusel samas rakus võivad tekkida kaks uut tüve: H5N1 ja H1N2 tüved. Uute antigeenidega viiruse tüvi võib nakatada näiteks teistsuguseid rakutüüpe või teisi organisme kui algne viirus. Samuti on uued antigeeni kombinatsioonid võõrad organismi immuunsüsteemile ja viirus saab paljuneda peaaegu piiramatult, enne kui organism on võimeline piisavas koguses sellele tüvele vastavaid antikehi tootma. Sel põhjusel peakski vaktsineerima gripiviiruse vastu enne iga-aastast “gripihooaega”, sest nii organismi enda kui ka vaktsineerimise käigus varasemalt tekitatud immuunvõimekus suure tõenäosusega enam uue hooaja gripiviiruse vastu ei aita.

Viiruseid uurivad teadlased (viroloogid) üritavad, et leida võimalusi viiruste poolt põhjustatud haiguste vastu võitlemiseks ning õppida viiruseid seeläbi paremini tundma. Nii on viimastel aastakümnetel leitud viise, kuidas kasutada viiruseid või nende paljunemisvõimetuid mutante, et ravida teisi haigusi, mis pole otseselt viiruste põhjustatud. Üks võimalus viroteraapia – viirustega haiguse ravi – rakendamiseks on arendada välja viirusi, mis suudavad surmata ainult vähirakke.

Loe edasi

Värvide erinevast tajumisest

Umbes 8% meestest ja 0,5% naistest on värvipimedad. Soome-ugri rahvastel leidub seda isegi veel väiksemal protsendil. Enamus värvipimedaid inimesi tajuvad siiski värve, aga teatud värvide impulsid saadetakse neil ajju teistmoodi. Kõige tavalisem värvinägemiskahjustus on punase ja rohelise värvi eristamatus ehk daltonism. Teised nägemiskahjustused puudutavad teiste värvide eristamatust, aga inimesi, kes üldse värve ei näe, on väga vähe.

1980. aastatel leidsid teadlased, et naiste ja meeste silmad on isegi füüsilise ehituse poolest erinevad. Nad leidsid, et umbes üle 50%-l naistest oli ka neljas fotopigment ehk kolvikese tüüp. Algsed uuringud ei näidanud, et neljas kolvikese tüüp oleks kellelegi nägemises mingisugusegi eelise andnud. Hiljem viidi teiste teadlaste poolt läbi uus katse, kus kõigepealt arvutati geneetilise testi abil mitme fotopigmendiga iga osaleja võis olla. Osalejaid oli 64: 23 naisel oli 4 fotopigmenti, 15 naisel 3 fotopigmenti, 22 mehel 3 fotopigmenti ja 4 mehel värvipimedus ehk ainult 2 fotopigmenti. Erinevused osalejate nägemises ilmnesid siis, kui neile anti ette terve värviskaala, millele nad pidid märkima värviklasside piirjooned. Nelja pigmendiga naised leidsid keskmiselt 10 värviklassi, kolme pigmendiga naiste ja meeste vahel ei olnud suurt erinevust, mõlemate keskmine oli 7 värviklassi. Värvipimedad mehed aga leidsid keskmiselt ainult 5 värviklassi.

1997. aastal uuriti Sapir-Whorf’i lingvistilise relatiivsusteooria kehtimist. Et uurida, kuidas keel mõjutab värvide grupeerimist, valiti osalisteks inglise, vene ja tsvana keelt kõnelevad inimesed, sest nendes keeltes erineb põhivärvuste terminite arv. Tulemustes võis näha, et värvid olid suhteliselt sarnaselt grupeeritud, mis rääkis algsele teooriale vastu. Kuid siiski oli mõningaid erinevusi. Tsvana keele rääkijad, kellel on sama sõna sinise ja rohelise jaoks, grupeerisid sagedamini sinist rohelisse värviklassi. Erinevusi oli veel värvigruppide arvus ning ka värvide arvus, mis igasse gruppi paigutati. Selle katse põhjal järeldati, et on olemas nõrk lingvistiline relatiivsus. Seega määrab värvide eristamist teatud määral ka kultuuriline taust.

Professor Israel Abramov viis läbi katse USA keskkooliõpilaste ja tudengite seas. Osalejate nägemine pidi olema korras ehk nad ei tohtinud prille kanda, samuti pidid nad olema vanemad kui 16-aastased. Katses võrreldi naiste ja meeste värvitaju. Osalejatel paluti kirjeldada värve, mida neile värviskaalalt näidati. Tulemused näitasid, et mehed eristasid värviskaala keskel olevaid värve – siniseid, rohelisi ja kollaseid toone – halvemini kui naised. Sellest katsest järeldati, et värvinägemise erinevused naiste ja meeste vahel olid küll väikesed, kuid siiski olemas. Katses leiti, et naised ja mehed omistasid samadele esemetele erinevaid värvuseid.

Erinevalt katsest, kus peeti meeste ja naiste erineva värvinägemise aluseks erinevat fotopigmentide arvu, põhjendas 2012. aastal läbi viidud katse saadud erinevusi meessuguhormooni, testosterooniga. Väidetavalt on testosterooni tõttu meestel aju nägemispiirkonnas 25% rohkem neuroneid kui naistel. Meessuguhormoon mõjutab seda, kuidas aju silmast tulevast informatsioonist aru saab.

Kasutatud allikad:

Nägemise ja värviaistingu tekkimine

Kuidas me näeme värve

Värvide erinevuse nägemine

Värvide grupeerimine

Meeste ja naiste nägemiskeskuste erinevused

Naised ja mehed näevad erinevalt

Pildi viide

Loe edasi