Sääsed – miks nad on?

Mõnusaid suveõhtuid rikuvad nii Eestis, Ameerikas, Aafrikas kui ka peaaegu igalpool maakeral verd imevad sääsed. Verd imevad sääsed levitavad ka haigusetekitajaid (malaaria, kollatõbi jm) ja seega võivad nad olla lausa eluohtlikud.

Kuidas sääsed arenevad?

sääsevastne lähivaates

Kõik sääsed arenevad täiskasvanuks nelja etapi kaudu: muna, vastne, nukk ja valmik. Munast valmikuks saamine kestab kümmekonnast päevast nelja nädalani ja sõltub:

  • keskkonnatemperatuurist
  • toidu hulgast
  • vee keemilistest omadustest

Emane sääsk muneb umbes 200–300 muna. Munast kooruvad vastsed elavad üldiselt seisvas vees ning söövad seal pisiorganisme ja orgaanilist hõljumit, mida nad filtreerivad veest. Vastsed nukkuvad samuti vees. Nukust kooruvad valmikud on siis meile tuntud tillukesed, suhteliselt halvasti lendavad haprad putukad.

Sääse eluviis

Enamuse elust veedavad valmikud varjulistes põõsastikes,  rohus ja metsaservades. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga, kuiva päikesepaistelise kätte sääsed ei tiku ja tuuline ilm on neile täiesti talumatu.

Millal ja miks sääsed inimesi ründavad?

Ainult emased sääsed imevad verd, sest nad peavad munemise tervis saama korraliku kõhutäie. Just verest saadud valke kasutatab emane sääsk munade arenguks. Loomade veri on sääskedele kui energiajook pikamaasportlasele: teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole.

Sääsk verd imemas
  • sääsk puurib läbi naha nii kaua, kuni jõuab sobiliku kapillaarini
  • imeb oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordse koguse verd
  • imetava vere hüübimise vältimiseks ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist

Pärast vereimemist lendab emane sääsk (vaevaliselt, sest kõhutäis on raske) seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas verd imeda ja uuesti muneda. Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda.

Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks. Üsna varsti pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad.

Kuidas leiavad ohvrid?

Peamiselt süsihappegaasi järgi: sääsed tunnevad selle lõhna juba mõnekümne meetri kauguselt. Ohvrile lähemale jõudes orienteerub sääsk soojuskiirguse ja niiskuse järgi. Vahetus läheduses (mõni meeter) kasutavad sääsed nägemismeelt.

Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, sest siis pole päikest ja õhk on niiskem, mis võimaldab sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda.

Kuidas levitavad haigusi?

Sääsed levitavad muuhulgas malaariat ja kollapalavikku, kusjuures haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes. Õnneks on Eesti suvi liiga lühike ja külm, et need haigusetekitajad suudaksid sääskedes areneda.

Väiksem tõenäosus sääselt haiguse saamiseks  on see, et nakatumine toimub sääse iminoka külge jäänud nakkust tekitavatest pisikutest. See on vähetõenäoline, sest enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi ei tule täisimenud sääsk kunagi kohe teist korda järjest imema.

Rohkem infot selle kohta, keda sääsed ligi meelitavad leiab sellest videost ja põhjalikuma artikli leiab siit.

Loe edasi

Miks sa haigutad?

Igavus ja väsimus on tunded, mida igaüks meist vahel tunneb. Sageli jääb mulje, et sellistel puhkudel hakkame haigutama. Ometi ütlevad teadlased, et haigutamine ning selle intensiivsus on rohkem seotud hoopis keha- ning välistemperatuuriga, mitte niivõrd unisusega. 

Aju vajab jahutust

Mitte igavus, väsimus ega nälg ei aja meid haigutama, vaid hoopis ülekuumenenud aju, mis hädasti jahutamist vajab. Inimene hakkab haigutama, kui temperatuur ajus tõuseb. Suurema koguse õhu sisse hingamine aitab aju jahutada, misjärel suudab see taas efektiivsemalt tööd teha.

Samal põhjusel mõjutavad meie haigutussagedust ka aastaajad ehk väline temperatuur. Kui välistemperatuur on sama või kõrgem inimese keha temperatuurist, haigutame me vähem. Sel lihtsalt pole ju mõtet: sooja õhu sisse hingamine meie aju ei jahuta. Talvel on seevastu tõenäosus haigutama hakata suurem.

Üliõpilastega tehti uuring, kus osa hoidis otsaees külma pakki, teised aga sooja või toatemperatuuril hoitud pakki. Nende jälgimisel leiti, et katse jooksul haigutasid vähem need, kes enda otsaesist külma pakiga jahutasid. Külma vere ajju saatmine aitab hoida erksamana ning seega pole tarvis ka nii palju haigutada.

Haigutamise abiga ühest seisundist teise?

Neuroteadlane Robert Provine, tuntuim kõneleja haigutamise alal, väidab, et haigutamine on hoopis moodus minna ühest seisundist teise. Näiteks peale uinakut haigutamine muudab inimese ärksamaks või närvilises situatsioonis rahulikuks. Provine tegi oma uurimise jooksul ka vaatluse, kus jälgis lennukist esmakordselt alla hüppama minevaid sõdureid. Selgus, et haigutused hakkasid tulema täpselt enne hüppe sooritamist. 

Selline käitumisviis on sarnane ka koertele. Kui koerad kardavad mõnd olukorda, hakkavad nad sageli haigutama. Muide, haigutades saab inimenegi koert rahustada – see annab koerale märguande, et karta pole vaja. 

Midagi uut?

Võib arvata, et lähitulevikus esitlevad teadlased meile veel mitmeid uusi tulemusi haigutamise kohta. Kes oleks osanud arvata, et teeme igapäevaselt midagi nii raskesti tõlgendatavat!

Vaata ka samateemalist videot siit, kust saad muuhulgas teada, miks sõbra haigutus ka sind haigutama paneb.


Testi oma teadmisi!

1. Inimene hakkab haigutama siis, kui…
a) mõtleb igavaid mõtteid
b) aju vajab jahutust 
c) väljas on kuum ilm

2. Hommikul ärgates haigutad, kuid miks?
a) Et aju üles soojendada
b) Sest uni on veel
c) Et muutuda erksaks 

3. Sõdurid hakkasid alateadlikult haigutama täpselt enne lennukilt hüppamist,…
a) et end rahustada 
b) sest neil hakkas igav
c) et näidata end julgena
 


Õiged vastused: 1-b; 2-c; 3-a

Loe edasi

Sulelised ja nahksed lendurid

Esmapilgul tundub, et lindude ja nahkhiirte tiivad töötavad ühtemoodi ning on mõeldud samaks otstarbeks – lendamiseks. Jah, õhus liikumiseks on nad tõesti, kuid nende kahe lennustiili detailides on omajagu erinevusi.

Tiiva ehitus

Nagu inimeselgi on ka nahkhiirtel ja lindudel sarnased luud õla- ja käsivarres, kuid erinevused on käelaba osas. Inimese karpaalluud (randme luud) on veel sarnased teisele kahele lendajale, kuid faalanksid (sõrmede luud) on erineva pikkusega. Kõigil kolmel on sarnane ehitus 1. sõrme luudel, kuid mida edasi seda pikemaks venivad nahkhiire luud võrreldes teise kahega. Kui linnul on luud vaid tiiva ühte serva mööda peast tiiva otsani, siis nahkhiirte luud moodustavad justkui võrgu, mis ulatub läbi pea terve tiiva ja võimaldab neil lennates teha teistsuguseid liigutusi. Lisaks on nahkhiirte tiiva osa palju paindlikum kui lindude sulgkate. See võimaldab neil tiibu justkui murda, nagu meie saame oma sõrmi painutada, aga lindude tiivad on pea koguaeg liikumas ühel pikal sirgel. 

Nahkhiirte tiivad on palju õhemad ja kergemad ning seetõttu ka õrnemad, kuid väiksemad rebendid on võimelised taastuma ja paranema. Lisaks on tiibade pind tihedalt kaetud kompimisvõimeliste retseptoritega.

Kumb lendab paremini?

Kasutades sellist tehnikat nagu PIV (particle image velocimetry) genereerisid teadlased pildi sellest, kuidas lindude ja nahkhiirte tiivad ruumis liiguvad, paigaldades neile retseptorid. Võrdluses selgub, et lindude tiivalöök on efektiivsem edasiviija, kuid nahkhiirte paindlikud tiivad võimaldavad neil saada vähema energiaga võimsam tõstejõud.

Öise eluviisiga nahkhiired kasutavad lendamisel ja jahipidamisel kajalokatsiooni. Kui nahkhiir saab liigikaaslaselt näiteks löögi pähe, viib see ta tasakaalust välja ning terve keha kallutub küljele. Lindudel aga ei avalda selline tiivalöök mingit mõju ja nad keeravad ehk pea vaid korraks kõrvale, kuid jätkavad rahulikult lendamist.

Manööverdamine

Vastukaaluks lindude rahulikule ja liuglevale lennule on nahkhiired kohastunud kiireteks ja järskuteks pööreteks keerukates õhulabürintides. Erinevalt enamustest lindudest suudavad nahkhiired õhus kohapeal hõljuda ning võivad suurel kiirusel lennates teha järsult pöörde, et kinnituda pea alaspidi kuhugi puhkama. Kuidas on see võimalik? Geofrey Spedding avastas oma uuringutega, et kui nahkhiired oma tiivad alla löövad tekib ülemise serva ette õhu pööris, mis võimaldab neil jääda paigale. Nii teevad ka putukad, kuid varasemalt arvati, et nahkhiired on liiga suured tegemaks sama.

Lennunduse esiisad

Kust sai lendamine alguse – kas see arenes maa peal kõndivatest kahejalgsetest üles taeva poole või puudel kõlkuvatest eellastest alla maa poole?

Kahjuks ei ole seda võimalik välja selgitada ning olulisem ongi mõelda, et miks see areng aset leidis. Lindudele ja käsitiivalistele eelnes veel Pterosaurus, keda algul peeti natuke ebaõnnestunud katseks lendamise osas. Pterosauruse puhul on olemas tõendid “alt üles” arengu kasuks ning eksisteerib sarnasus praeguste tiivaliste anatoomiaga. Olenemata nende nõrgast oskusest õhus liikuda, tegid nad seda siiski. 

Stiilinäited

Lindude esivanemaks on Archaeopteryx ehk ürglind, kes sarnaneb küll paljuski oma ehituselt hoopis roomajale, aga on hilisemate uuringutega kinnitatud siiski linnuks. Käsitiivaliste seltsi esindajate nahkhiirte päritolu on aga siiani täpselt selgitamata. Kõige tõenäolisemalt on nad evolutsioneerunud lendavate leemurite taolistest loomadest.

Nahkhiir


Lind:

1. Mille abil orienteeruvad nahkhiired ruumis?
a) Nad tekitavad heli ning kuulavad selle tagasipõrkumist pindadelt.
b) Ringi vaatamise abil.
c) Tiibadel asuvate tunderetseptorite abil. 

2. Miks saavad nahkhiired oma tiibu painutada ja kõverdada kuid linnud mitte?
a) Sest neis pole luid.
b) Sest nad on tugevamad.
c) Sest nahkhiirte elastne nahk ja ulatuslikum luustik võimaldavad paremat kontrolli liikumise üle. 

3. Keda meenutab vanim käsitiivaliste eellane?
a) Lendavat leemurit
b) Batmani
c) Lendoravat 

Vastused: 1-a, 2-c, 3-a

Loe edasi