Antikeha ehitus ja selle seos funktsionaalsusega

Antikeha (ehk immuunglobuliin, lühendatult Ig) on valk, mis mängib olulist rolli meie immuunsüsteemis. Antikehi toodavad lümfisõlmedes aktiveeritud vereplasmarakud ehk B-lümfotsüüdid. B-lümfotsüüdid seonduvad immuunvastust esile kutsuva võõrkehaga (antigeeniga), milleks võib olla näiteks viirus või bakterirakk, ning vajadusel teevad selle eri meetodite abil kahjutuks. (Antigeeni mõiste lahtiseletatuna tähendab justkui antikeha generaatorit või antiekeha tootjat.)

Joonis 1. Antikeha ehitus.

Joonis 2. Antikeha ruumiline mudel. Sinisega on märgitud rasked ahelad ning roheka värviga kerged ahelad.

Antikeha on Y-kujuline. See koosneb kahest identsest kergest polüpeptiidahelast ning kahest identsest raskest polüpeptiidahelast. Ahelad on omavahel ühendatud disulfiidsildadega. Viimased on vajalikud, et antikeha oleks „painduvam“, mis mõnel juhul tuleb abiks antigeenile seondumisel.

Antikeha ehitust võib jaotada ka teisiti – konstantne ja varieeruv piirkond. Konstantne piirkond on ühte tüüpi antikehadel ühesugune. Kui kategoriseerida antikehi konstantse piirkonna järgi, siis on neid inimestel viit eri tüüpi: IgA, IgG, IgE, IgD ja IgM. Näiteks meie kõigi IgE antikehad omavad samasugust konstantset regiooni. Seevastu, nagu nimigi vihjab, on eri antikehade varieeruvad piirkonnad väga erinevad. Just varieeruv regioon määrab antikeha võimet seonduda konkreetsele antigeenile. Üks varieeruv regioon koosneb ühest raske ahela jupist ning ühest kerge ahela jupist. Igal antikehal on kaks varieeruvat piirkonda ehk siis kaks piirkonda, kuhu külge saavad seonduda antigeeni spetsiifilised regioonid (epitoobid).

Varieeruvas regioonis on omakorda spetsiifilisemad alad, ligandid või silmused, mis määravad antikeha võime seonduda mingile konkreetsele antigeenile. Neid alasid nimetatakse CDR-ideks ehkkomplementaarsust määravateks piirkondadeks. CDR-id on antikehade kõige varieeruvamad piirkonnad. Antikeha CDR-id peavad olema ruumiliselt õiges positsioonis ning komplementaarsed antigeeni epitoobi suhtes selleks, et antikeha oleks võimeline vastavale antigeeni epitoobile seonduma.

Joonis 3. Antikeha ehitus, kus üleval on välja toodud CDR-id.

Igal ahelal on kolm CDR-i. See tähendab, et antikeha üks varieeruv ala koosneb kolmest raske ahela ja kolmest kerge ahela CDR-ist. Kokku on antikehal 12 CDR-i.

Antikeha konstantse regiooni tüüp vihjab sellele, kust võib vastavat antikeha organismis leida või mis ülesandeid vastav antikeha täidab. Näiteks IgA on peamiselt limaskestades – muuhulgas seedeelundkonnas ning hingamisteedes. IgG antikehad on aga põhilised immuunvastuse tekitajad kehasse tunginud patogeenide vastu.

Leave a Reply